Dresden

Laupäeva varahommikul lahkume meie Hispaania "kodust" ja stardime Saksamaa poole. Sõit on sujuv, ilm hea ja poisid tagapingil näitavad üles taaskord imekspandavat kannatlikkust. Kolm pikemat söögi- ja pissipeatust hiljem jõuame 1,5h peale südaööd Dresdenisse. Kuna Hispaaniast Eestisse ühe jutiga on võimatu sõita, on Dresden just hea koht hingetõmbe ja puhkuse kohaks. Pealegi ootab mind kallis sõbranna oma perega.

Veetaset mõõdetakse selle postiga. Neli päeva tagasi
oli see täielikult vee all.
 

Claudia uhkes majas saame päris omaette kahetoalise külaliskorteri. Absoluutselt fantastiline. Magame terve öö sügavalt. Kuigi linnas, asub maja eramajade vaikses piirkonnas, Elbe jõest paarisaja meetri kaugusel. Hiljuti on linna tabanud suured üleujutused. Looduse jõust annavad märku nt. kaldapealselt minema uhutud mänguväljak ja prügi, mida ei ole jõutud 4 päevaga ära vedada.

 

Hommikul ärkame kaksikute jalgademüdina ning erutushüüete peale. Poisid on juba mitu korda meie uksest sisse piilunud. Ajame end üles, käime duśśi all ning veame end hommikusöögilauda. Puhkepäeval on terve pere - 3 poissi ema-isaga - kodus. Mingil hetkel liituvad meiega Philipp´i vanemad. Kaksikud suudavad meid oma nelja-aastaste energiaga lõunasöögi ajaks täiesti võhmale tõmmata, seega kaome valehäbita oma korterisse ja magame paar tunnikest.

 

Õhtul on grillipidu. Eestis peetakse Jaanipäeva ja Claudia-Philipp mäletavad veel hästi 7.a tagust eestlaste külapidu. Sellest ajast nimetab C meid ikka naljatlevalt "crazy estonians". Meie auks süüdatakse ka lõke. P grillib imeõhukesi veiselihalõike, igasugu juurvilja ja türklaste juustu. Olen täiesti vaimustuses. Kodus tahaks kõike järgi proovida, kuid kahjuks ei paku ümbritsevad poed meile mitte ühtegi külas söödud toorainet.

Järgmisel päeval läheme poistega (neid on kahe pere peale kokku 5) jõe äärde mänguväljakule. Siin avastamegi, et meid ootab vaid tühi väli. Kaksikud on täielikus hämmingus. Tormavad ringi, ise ärevalt kätega vehkides ja vaidistades, justkui lootes, et kodune mänguplats välja ilmub. Õnneks on meil kaasas jalgpall ja mänguhoos ununeb poistel esialgne ehmatus. Hiljem istume jõe ääres ja räägime niisama juttu.

Päevad mööduvad kiiruga ja meid palutakse lahkelt jääda nädala lõpuni. Koduigatsus saab siiski võitu külalislahkusest ja nii stardime teisipäeva hommikul Eesti poole.

Meie üllatuseks ei suuda TomTom leida õiget teed ja juhatab meid järjekindlalt läbi Novgorodi. Mis siis ikka. Tuleb appi võtta vana hea teede-atlas. Küll ostetud kuu aega tagasi Apollo raamatupoest, osutub see vanaks. Siin ei ole Poola uut kiirteed. Seetõttu peame eriti hoolikalt jälgima, kuhu sõidame. See pingestab mõnevõrra ladusat sõitu, kuid loomulikult ei tasu seda seika üle tähtsustada. Millal varem on saadud 100% vaid tehnikale lootma jääda?! Vana hea viis kasutada loogikat ja mõistust aitab alati hädast välja.

 

Hommikul kell 7.30 jõuame koju. Meid tervitab + 28 soojakraadi ja lindude sädin. Poisid jooksevad otsejoones naabermajja, et kontrollida, kas vanaema-vanaisa on juba üles ärganud. Kuna uks on kinni, jäävad nad terrassile ootama, millal vanaisa lehti tooma tuleb. Sest ta tuleb ju alati. Iga ilmaga, peaaegu ühel ja samal kellaajal.