Dresden

Laupäeva varahommikul lahkume meie Hispaania "kodust" ja stardime Saksamaa poole. Sõit on sujuv, ilm hea ja poisid tagapingil näitavad üles taaskord imekspandavat kannatlikkust. Kolm pikemat söögi- ja pissipeatust hiljem jõuame 1,5h peale südaööd Dresdenisse. Kuna Hispaaniast Eestisse ühe jutiga on võimatu sõita, on Dresden just hea koht hingetõmbe ja puhkuse kohaks. Pealegi ootab mind kallis sõbranna oma perega.

Veetaset mõõdetakse selle postiga. Neli päeva tagasi
oli see täielikult vee all.
 

Claudia uhkes majas saame päris omaette kahetoalise külaliskorteri. Absoluutselt fantastiline. Magame terve öö sügavalt. Kuigi linnas, asub maja eramajade vaikses piirkonnas, Elbe jõest paarisaja meetri kaugusel. Hiljuti on linna tabanud suured üleujutused. Looduse jõust annavad märku nt. kaldapealselt minema uhutud mänguväljak ja prügi, mida ei ole jõutud 4 päevaga ära vedada.

 

Hommikul ärkame kaksikute jalgademüdina ning erutushüüete peale. Poisid on juba mitu korda meie uksest sisse piilunud. Ajame end üles, käime duśśi all ning veame end hommikusöögilauda. Puhkepäeval on terve pere - 3 poissi ema-isaga - kodus. Mingil hetkel liituvad meiega Philipp´i vanemad. Kaksikud suudavad meid oma nelja-aastaste energiaga lõunasöögi ajaks täiesti võhmale tõmmata, seega kaome valehäbita oma korterisse ja magame paar tunnikest.

 

Õhtul on grillipidu. Eestis peetakse Jaanipäeva ja Claudia-Philipp mäletavad veel hästi 7.a tagust eestlaste külapidu. Sellest ajast nimetab C meid ikka naljatlevalt "crazy estonians". Meie auks süüdatakse ka lõke. P grillib imeõhukesi veiselihalõike, igasugu juurvilja ja türklaste juustu. Olen täiesti vaimustuses. Kodus tahaks kõike järgi proovida, kuid kahjuks ei paku ümbritsevad poed meile mitte ühtegi külas söödud toorainet.

Järgmisel päeval läheme poistega (neid on kahe pere peale kokku 5) jõe äärde mänguväljakule. Siin avastamegi, et meid ootab vaid tühi väli. Kaksikud on täielikus hämmingus. Tormavad ringi, ise ärevalt kätega vehkides ja vaidistades, justkui lootes, et kodune mänguplats välja ilmub. Õnneks on meil kaasas jalgpall ja mänguhoos ununeb poistel esialgne ehmatus. Hiljem istume jõe ääres ja räägime niisama juttu.

Päevad mööduvad kiiruga ja meid palutakse lahkelt jääda nädala lõpuni. Koduigatsus saab siiski võitu külalislahkusest ja nii stardime teisipäeva hommikul Eesti poole.

Meie üllatuseks ei suuda TomTom leida õiget teed ja juhatab meid järjekindlalt läbi Novgorodi. Mis siis ikka. Tuleb appi võtta vana hea teede-atlas. Küll ostetud kuu aega tagasi Apollo raamatupoest, osutub see vanaks. Siin ei ole Poola uut kiirteed. Seetõttu peame eriti hoolikalt jälgima, kuhu sõidame. See pingestab mõnevõrra ladusat sõitu, kuid loomulikult ei tasu seda seika üle tähtsustada. Millal varem on saadud 100% vaid tehnikale lootma jääda?! Vana hea viis kasutada loogikat ja mõistust aitab alati hädast välja.

 

Hommikul kell 7.30 jõuame koju. Meid tervitab + 28 soojakraadi ja lindude sädin. Poisid jooksevad otsejoones naabermajja, et kontrollida, kas vanaema-vanaisa on juba üles ärganud. Kuna uks on kinni, jäävad nad terrassile ootama, millal vanaisa lehti tooma tuleb. Sest ta tuleb ju alati. Iga ilmaga, peaaegu ühel ja samal kellaajal.

 

 

 

 

 

 

 

 

Barcelona

1,5h autosõidu kaugusel ootab meid Barcelona. Esialgne plaan on veeta linnas 3 päeva, kuid reisiväsimus ja koduigatsus hakkavad vaikselt märku andma. Seega tühistame oma korteribroneeringu ja ühise otsuse tulemusena jääb seekordne külastus väljasõidu raamesse ehk siis 12 tunniseks.

Kuna ühe päevaga ei jõua niikuinii mitte midagi näha, siis valime koos poistega välja 3 kohta, mida külastada:
Parc Güell, Sagrada Familia ja jalakäijate tänav La Rambla.

Parc Güell.

Pargime auto pargi lähedusse. 1,5h parkimist 5 eur. Palavus ja lapsed on heaks põhjuseks pargist 90 minutiga läbi jalutamiseks. Ronime üles järsust trepist ja siseneme koos kümnete turistidega parki ülevalt poolt ja liigume enamike külastajatele vastassuunas alla. Aususe huvides olgu öeldud, et on küllalt põnev ja mõistusega saan aru, et valmis on saadud täiesti vapustava tööga, kuid meie emotsioonid jäävad keskmisele tasemele. Ilmselt on kuu ajaga nähtud liialt palju. Seega teeme oma kohustuslikud klõpsud, kuid ei kilju venelaste kombel vaimustusest.

 

La Rambla.

 

Edasi suundume linna keskusesse. Pargime auto maa-alusesse parklasse. Parkimine 1h 1,5 eur. Ilmaga on vedanud. Soe päike ja kerge tuul muudavad linnas olemise ääretult mõnusaks. Jalutame vanalinnas, piilume kirikutesse ja väikestesse poekestesse. Jõuame jalakäijate tänavale ning sukeldume turismimöllu. Tänavakunstnikud pakuvad uudistamist mitmeteks tundideks ja poisid lasevad endast joonistada üsna lõbusa pildi. 20 eur tundub kallis, kuid tulemus on hinda ja mälestust väärt.

Kuna oleme Hispaanias, on minu eesmärk külastada ka Desiqual´i outlet poodi. Leiame selle mõningase otsimise järel ning leian sealt endale 21 eur eest imeilusa suvekleidi. Isegi mehed vahivad huviga ringi. Kiiksuga riided on meile kõigile alati meeldinud.

 

Sagrada Familia.

 

...jääb külastamata. Oleme surmväsinud ja näljased. Kirik on meist 20min jalutuskäigu kaugusel. Lubasime, et ei ratsuta jooksujalu hambad ristis läbi linna, vaid naudime päeva.

 

Barcelonasse tuleme kunagi kindlasti tagasi. Võib olla ilma lasteta.

 

 

 

 

 

Roses

Laupäeval kell 11 jätame hüvasti oma Aix´i korteriga ning stardime Hispaania poole. E algas puhkus ja me oleme üürinud nädalaks korteri Barcelonast 1,5h kaugusel asuvas rannikuäärses linnakeses Roses.

Meie korter on üleval vasakul

6h hiljem olemegi kohal. Korter on täpselt see, mida me sellelt korterilt ootame. Villa Tudo Marina asub keskusest veidike eemal, omades vapustavaid vaateid laialt rõdult otse merele. Naabreid on meil 3 peret. Üks meie kõrval, kaks alumisel korrusel. Me kohtume 1x naabri taksiga, kes meid ainiti alumiselt korruselt vaatab. Kõrvalkorteris tundub olevat ameeriklastest vanem abielupaar. Olemine on vaikne ja mõnus. Ei mingeid õhtuseid pidusid ja lärmakaid naerupahvakaid.



Hommikul asutame end kohe mere äärde. Sinna viib meid kitsas teerada, mis laskub otse meie maja juurest kaljudelt alla, kulgedes piki rannikuäärt. 15 min mõnusat kõndi ja meie eest avaneb vaikne lahesopp, Canyelles Petites. Rahvast on vähe. Senikaua, kuni meie seame välja oma päikesevarju ja rannamadratseid, sukelduvad poisid lainetesse. Nad on mul ikka täielikud hülged. Merevesi on väidetavalt soe. Mina lihtsalt olen.

Ootamatult üllatab meid väike vihmasabin. Katame oma asjad varjuga ning võtame rannarestoranis kerge eine. Teenindus on väga mõnus ja soe. Üldse on siinne rahvas palju ... rõõmsam. Jah. Ja hinnad on sõbralikumad.

Õhtuoote ajal seame sammud tagasi kodu poole. Kuna vaated on vapustavad, taimestik lopsakas ja iga kivi tagant piilub väike sisalik, on kodutee muretu ja põnev. Enne tuppa minekut veedame veel tunnikese maja juures asuvas privaatbasseinis. See on tõeline luksus. Meid ei sega mitte keegi. Tundub, et meri on atraktiivsem. Meil on aga lõbu laialt. Poisid teevad vettehüppeid ja meie naudime sooja basseinivett.

Õhtul käime läbi Carrefour´ist ja ostame suure korvitäie toitu. See on Prantsusmaaga võrreldes tunduvalt odavam. Liha ja puuviljad saab kätte lausa poolmuidu. Nt.0,5 kg liha toon koju 3.50 euro eest. 1kg virsikuid 2.50 eur.

Õhtusöögi sööme terrassil.  Pääsukesed lendavad kahtlaselt madalalt ja ma tuletan meelde vanaisa ütlust: „Kui pääsuke lendab madalalt, tuleb vihma.“

Hommik üllatab meid märja terrassi ja läbileotatud rätikutega. Poisid on ääretult pettunud. Õnneks lohutab neid fakt, et kui mere äärde ei saa, siis basseini ikka. Seal alustavad nad oma hommiku ja ka lõpetavad.

Kuna ilm ei ole rannapuhkuseks soodne, seame autonina siit 20km kaugusel oleva linnakese Cadaques´e poole. Sõit kulgeb üle mägede ja nii mõnigi kord võtavad kitsad teed ja kurvid südame alt külmaks. See-eest vaated on sellised, mida ei suuda edasi anda ükski foto.

Cadaques

Cadaques ise on mõnus väike linn kõrgete mägede vahel. Tumedate mustade kivide ja kõrgete lainetega rannariba ahvatleb poisse vette. Meelitame neid lutsu viskama ja ootamatult lööb laine neil peaaegu jalad alt. Seega ei mingit vettemineku juttu enam. Õnneks on käes lõunasöögi aeg ja leiame hubase söögikoha, kust tellime merikarpe, pastat, väikesi vorstikesi ja muud huvitavat. Magustoiduks jäätis ja tiramisu. E keeldub klaasikesest õllest, kuna mägiteed nõuavat 100% tähelepanu ja keskendumist. Kokkuvõttes on söök ääretult maitsev, kuid E sõnade järgi „ikebana“ ehk siis päris nälga ei jäänud.

Õhtul teen ahjukartuleid lihaga. 4.50 eur eest ostetud lihalõike on nii palju, et ei mahu ühte ahjunõusse. Nii teen söögi kahte suurde klaasnõusse.

Istume mehega terrassil ja mõni üksik roller või auto vurab mööda. Meri on vaikne, kuid taevas pilves. Kui homme taas päikest ei näita, on aeg külastada Barcelonat.



Nizza

Laupäeva hommikul seame autonina Nizza poole. E peab seal ärikohtumist, meie veedame aega linna peal ning rannas.

Sõit Aix´ist Nizzasse kestab 2h ja läheb maksma 2x17 eur putkamaksud + bensiin. Liiga kallis, teile ei tundu?

Jõuame linna keskpäevaks. Pargime auto maa-alusesse parklasse, millesse meie suure auto parkimine on tõeline kunsttükk. Ma olen siin juba ammu loobunud parkimast. Peeglid sisse tõmmatud, pidevalt edasi-tagasi nikerdades parkimiskohta sõites on minu närvide jaoks liig. Isegi mu kallil kaasal on iga kord peopesad niisked.

Parkimismajast pääseb otse kaubanduskeskusesse, mis asub Nizza peatänaval. Sealt väikese jalutuskäigu kaugusel on vanalinn ja sinna me oma sammud seame. Näpime mõnda kleiti ja vahime niisama ringi. Kuna elasime siin 2.a tagasi terve nädala, on linn meie jaoks esmase võlu kaotanud. Siia on minu arvates asja vaid rikastel ja lastetutel. Kivises suurte lainetega rannas ei ole peredel küll mitte midagi teha. Selgituseks neile, kes ei mäleta: me raiskasime päevitustoole rentides päris suure varanduse, et end inimese moodi tunda. Nimelt lennukiga ei vea ju kaasa rannamadratsit ja päikesevarju. Seega lendad sa kalli raha eest kuskile uhke nimega linna ja maksad suuri summasid, et end kivide peal mitte vigaseks päevitada. Samas, kui rahakotti vaja tuulutada, on see ideaalne koht. Lapsed ei jookse sinust mööda, sulle liiva silma ajades ja õhtul koju jõudes võid kindel olla, et tagumikuvahe ei ole liivast hellaks hõõrutud.

Peale väikest ringiuitamist ja lõunasööki stardimegi randa. Täna päikest ei ole, sooja see-eest küll. Hea leebe ilmake. 2h pärast peab L olema lennujaamas, seega ongi hea paras aeg veemõnusid nautida. Rahvast on siin muidugi palju. Aususe huvides olgu öeldud, et enamik on kas kohalikud või turistid, kes mingi valemiga rannamadratsid muretsenud. Igaljuhul rannarätikul lamavad vähesed. Heidame riided seljast ja sukeldume lainetesse. Vesi on üllatavalt soe. Kuna väljas on tuuline, siis on vees soojemgi, kui väljas. Aeg lendab linnutiivul. Juba hüüab E, et aeg välja tulla, kuna kohe-kohe lahkub lennuk. Riietume kiiresti ja stardime parkimismaja poole. Parkimine kesklinnas ei ole kallim, kui Tallinnas. Mulle hakkab autoga reisimine kõikide raskuste kiuste aina rohkem meeldima. Pealegi saab oma tulekuid ja minekuid oma suva järgi reguleerida. Lapsed on vist pikkade vahemaadega nii harjunud. Igaljuhul ei päri nad enam iga minut, kaua sõit kestab, vaid lülitavad end lihtsalt oma lemmik-lapsehoidjate seltsi.

Nizza lennujaam on mõnus ja kompaktne. Siin ei peaks küll keegi pelgama, et ära eksib. Saadame L´i lennuki peale ning teeme viimased kallid. Oli tore nädal. Teinekord jälle!

Koduteel põikame läbi kaubanduskeskusest. Homme on pühapäev ja siis ei juhtu siin mitte midagi. Või noh, eestlasele mitte omaselt peab oma perekonnale tõepoolest otsa vaatama ja mõne sõna ka juttu tegema, kuna keegi ei saa põgeneda tundideks kaubanduskeskuste säravate lampide alla. Meil on sellisest elukorraldusest väga palju õppida.

Lõdvad śokolaadid ja erutatud lained

Eestis algab televiisorist peagi AK ja meil on siin ligi 30 soojakraadi. Kõik "śokolaadid on lõdvaks läinud" (väike M) ja L pakub, et äkki on väljas endiselt väga soe.
Eesti inimene räägib tõepoolest kogu aeg ilmast. Nii ka meie. Kui Bratislavas jalad märjaks said, oli halb. Kui linna vahel jalutades pintsak seljas püsis, oli väike kadedus Eesti soojalaine pärast. Nüüd, kui väljas 30 soojakraadi, on palav.

Milline koht on kuumalaine ajal parim? Eks ikka rand. Kogu siinne rannik on võrratu. Midagi igale maitsele. Niin võib leida liivarandu, kiviklibuseid ja kaljuseid. Ole ainult mees, vali välja ja mine kohale. Soovime leida mõne, kus me veel käinud ei ole. Google pakub selliseks kohaks Marseille´st 30km kaugusel asuvat linnakest Carry-le-Rouet, kus on väike liivarand. Koduleht pakub automaatset eesti keelset tõlget. Sealt saab lugeda, et õhutemperatuur on +29,vesi +18 ja lained on äärmiselt erutatud. Oh, ma lausa armastan google´i tõlget. See oskab sind alati koomiliselt üllatada!

Plage-du-Rouet on täpselt see, mis peab. Aix´i lähedal, soodsa parkimise, tasuta wc ja duśśiga. Loomulikult pakutakse 12 eur eest lamamistoole. Mingil põhjusel ei ole nendel ühtegi hingelist. Rand jaguneb mõtteliselt kaheks. Vasak pool on kaetud kiviklibuga. Sinna suunduvad kõik need, kes on lasteta. Paremal pool on lastega pered. Ja neid siin jätkub. Leiame nö esirea koha ning laotame oma hiiglaslikud piknikulinad maha. Ainuke, mis Eestisse jäi, on päikesevari. Õhtul maksab see valusalt kätte. Kõik mu 3 mees on selja pealt punased. Seda SPF 50 ja SPF 30 kasutades! Ilmselt päästab suuremast õnnetusest ootamatu telefonikõne Aix´i ooperifestivali korraldajatelt, mis sunnib meid õigeaegselt (loe: peale 3h) lahkuma.

Õhtul möklame kannatanud Aloe Vera geeliga kokku. Poisid tunnevad end hästi ja magavad sügavalt.

Järgmisel päeval võtame suuna autoga Saint-Mitre parki. See asub keskusest 3km kaugusel. Ilmateade lubab 29 soojakraadi. Põgeneme vanalinna kuumavate kivide vahelt ja lebotame paar tundi mõnusalt piknikutekil. Suured puud pakuvad kosutavat jahedust ja varju. Inimesi on väga vähe. Meie selle-aastane vaikuseoaas. Poisid mängivad käbidega puude pommitamist, märgivad punktid paberile ja mina manitsen vanemat, et too punktisummaga liigselt eest ära ei läheks. Ronivad parki üles tõmmatud köitel, peavad lahingut kabelaua taga. Naised loevat raamatut ja pereisa on naelutatud rüperaali taha, mobiil kõrva küljes. Pakuksime kõrvalseisjatele ilmselt väga lõbusat vaatepilti.

Ooteks sööme hakklihasuppi. Oi, kui koduselt see maitseb! Naised stardivad śopingutuurile. Vaja on kõike ja veel. Poisid jäävad lapsehoidjatega (loe: tahvelarvuti ja lauaarvuti) koju.

Mulle meeldib õhtune Aix. Päike kuldab tänavad üle just õige valgusega ja niigi ilus vanalinn paistab veelgi kaunimana. Inimesed on siis ka ilusamad. Keegi ei torma. Kõikidel paistab olevat hea tuju. Restoranid hakkavad uksi avama, kaetakse laudu ja kostub naerupahvakuid. Kohalikud kõnnivad peale pikka tööpäeva kodude poole, kaenlas värsked baguettid. Muideks, ma ei tea, kuidas nad suudavad neid päevast päeva süües nii head välja näha. Meie naispere peab sellega küll piiri pidama.

Õhtusöögiks ei ole mõtet kuuma suppi pakkuda.

Selleks kellaajaks on päike meie korteri nii kuumaks kütnud, et temperatuur näitab 34 soojakraadi. Ei imesta, kui see nii ka on. Sööme melonit (suus sulav, suhkrumagus!), jääsalatit, oliive, sinki, aprikoose, tomatisalatit mozzarellaga ning kitsejuustu. Kõrvale kohalikku jahedat roosat veini ja mullivett. Oh, kui maitsev!

Tänase päeva nali: meie pere lemmik - kitsejuust - on igal söögikorral laual. Meie L ei ole siiani sellest väga vaimustusse sattunud (loe: viiaskalt ta seda iialgi ei vali). Täna toidupoes kolades, kui talle seda koju kaasaostuks pakkusin, kehitas jälle viisakalt õlgu ja sõnas: "See ei maitse mulle väga. Sellel nagu polegi eriti maitset." Vaatasin teda vist väga suurte silmadega. Selgus, et L arvas, et mozzarella ongi kitsejuust. Nali missugune! Et väärarvamust kummutada, tuli juustu kodus kohe lauale anda ja värske saia peale määrida. Nüüd on sel maitset küll!

Avignon, Nimes


Laupäeva õhtul saabub Liis. Väike M on nii suures ootusärevuses, et kaebab kõhuvalugi. Valmistame poistega sel puhul uhke õhtusöögi - veiseliha steigid, erinevaid salateid, magustoiduks śokolaadiekleerid (poiste absoluutsed lemmikud). Kõrvale libistame siinse rahva seas väga populaarset roosat veini.

Hommikul avame vaevaga ühe silma, teine magab veel õndsat und. Kuna väike M on kolinud Liisuga ühte tuppa, on nad vaikselt allkorrusele kolinud ja kobistavad seal omas tempos. Seetõttu ka luksuslikult pikk hommikuuni.

Hommikusöögilauas teeme plaane edasiseks päevaks. Ilmateade lubab +18 ja hoovihma. Meie plaan on külastada kahte linna - Avignon´i ja Nimes´i ning kahe linna vahele jäävad Pont du Gard´i.

Paavstide Palee

Sõit Aix´ist Avignoni ei kesta üle 1h ja on lastega peredele täiesti jõukohane.

Avignon - 1309. aastal viis Prantsusmaa kuningas paavstide asukoha Avignoni. Niinimetatud Avignoni vangipõlv kestis 1377. aastani. 1335–1364 ehitati linna paavstiloss Palais des Papes ehk Paavstide Palee.

Paavstiloss ja Avignoni ajalooline kesklinn kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse (aastast 1995).

Kohale jõudes tervitab meid päike ja 24 soojakraadi. Pargime auto tasuta parklasse, mis asub otse linnamüüri ääres ja seame sammud Paavstide Palee poole. Tee peal teeme peatuse türklaste söögikohas ja sööme kebabi ja joome kõrvale jääjooki. Sealt edasi on vaid 5min min jalutuskäigu kaugusel kuulus palee ja selle juurde kuuluv park. Ilm hellitab meid vaikse tuule ja paariminutiliste vihmasabinatega. Tutvume kogu kompleksiga. Siia juurde kuulub kirik, mis poistele oma lõhnade ja helidega väga meeldib. Maastik viib meid mäkke, kust avanevad hunnitud vaated ümbritsevale. Siin on ka ilus väike park, kus on paar mänguväljakut lastele. Poistel ei hakka kordagi igav ja nii veedab noorem aega mänguväljakul ning vanem avastab Liisuga keset parki asuvat koobast. Lõuna on ammugi möödas ja temperatuur kisub +30 kanti. Viimane aeg on edasi liikuda.

Loomulikult tuleb enne veel teha üks prantsusepärane karussellitiir ja seame autonina Pont du Gard´i, Vana-Rooma akvedukti poole, mis kuulub 1985.aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja. Sõit sinna kestab 30 min ja kuna kulgeme mööda maalilisi külavaheteid, on ka autoaknast põnev välja vaadata. Kohale jõudes avastame, et akveduktile kehtib sissepääsupilet 18 eur. Väike M on just magama jäänud ja noriseb tagapingil. Kuna reisiseltskond on juba päris väsinud ja kell on päris palju, otsustame silla vahele jätta ja edasi liikuda.



Les Arenes

Kolmanda peatuse teeme Nimes´is. M räägib juba aastaid, et tahab ära käia Roomas ning näha Colosseumi. Kuna Nimes´is asub (Colosseumi järelt suuruselt teine) amfiteater Les Arenes, tundub valik õigustatud. Kell on 17.30 ja areeni külastuseks jääb meil täpselt 1,5h. Maksame hirmkalli perepileti (õigemini Liis maksab) ja saame tuurile kaasa audiogiidi.

Ilmselgelt on kõige suurem huviline M, kes külastab ära kõik 18 punkti, kuulates samal ajal audogiidi seletusi. Väike M väsib peale 30 min ja nii me kulgeme kahekesi müüride vahel omas tempos.

15 min enne sulgemist koguneme väljapääsu juures. Meie reisiseltskond on väsinud kuid õnnelik. Oleme näinud nii palju huvitavat ja saanud nii palju rikkamaks. Ma väga tahan loota, et kõik need emotsioonid kerkivad poiste mälus esile veel ka aastate pärast.

Kojusõit kestab 1,5h. Et igavat autosõitu elavdada, mängime erinevaid mänge, nagu "Kivi, paber, käärid", "Sõnakett" ja mitmesuguseid mõistatusmänge. Liis pakub välja mängu, kus keegi mõtleb ühe sõna (olgu see siis söök, ese või nt. mõni loodusnähtus) ja kõik teised hakkavad esitama suunavaid küsimusi sõna ära arvamiseks. Nt "kas seda saab süüa", "kas see on kõvas" jne. On väga lõbus ja poisse haarab võistlushasart.

Õhtusöögiks sööme pastat, kõrvale tomati-mozzarellasalatit ja magustoiduks magusaid kirsse. Väljas müristab ja vihma hakkab sadama. Homme näitame Liisule linna. Tänaseks head ööd.

Ostud

Nagu alati ringi reisides, siis ka siin hämmastavad mind kohalikud hinnad. Ja olgu öeldud, et need ei ole sugugi kallid. Carrefour - kaubanduskeskusest saab hulgi palju head sööki-jooki ja muud eluks vajalikku. Meil on vaja kõike, alustades tualettpaberist, lõpetades lihaga.

Mõned hinnanäited:
Poiste absoluutne lemmik, mida võiks ilmselt süüa nii hommiku, -lõuna- kui ka õhtusöögiks -
10 tk külmutatud toorest veisehakkliha pihvi (praetakse 4 min mõlemalt poolt) - 5.50 eur
2l viljalihaga apelsinimahl - 1.80 eur
kitsejuust 180g - 1.50 eur
punane vein (väga kvaliteetne) - 2.50 eur
piim (punases pakis, meie mõistes 3,5%) - 0.90 eur 3x250g kohvi - 6.00 eur

Meie saame hiigelsuure korvitäie sööki 70.00 eur ringis.

Lisaks võib end oimetuks śopata linna erinevates väikestes poekestes. Siinkohal on hinnanäiteid raske tuua, kuna igal inimesel oma maitse ja stiil. See, mis minule võib olla ilus ja soodne, ei tarvitse teisele olla ostu vääriline. Mõned hinnanäited:

Lai valik erinevaid päevitusriideid (komplektid) - 9.90 eur

Meeste teksad - 29.90 eur

Voodriga seelik - 29.90 eur

Mis mulle meeldib apteekide juures, on müüajate täielik professionaalsus homöopaatiliste ravimite vallas. Ükskõik, millise probleemiga oleme apteekri poole pöördunud - esimese asjana pakutakse homöopaatilisi ravimeid.

Kuna päike on siis päris aktiivne, kreemitan end välja minnes iga päev (see ei ole päevituskreemide propageerimine, igaüks teab ise, mida ja kas oma nahale määrib). Kodunt kaasa haaratud SPF15 tundub linna vahel jalutades nõrgavõitu. Seetõttu haaran esimesest apteegist Avéne päevituspiima 30 SPF (100ml) - 10.00 eur

Meie nõrkuseks on jäätiseletid, milledest on absoluutselt ilmvõimatu mööda käia. Siinkohal rõõmustagu kõik eestlased - 1 pallike jäätist maksab häbematult palju - 2.50 eur.

Aix-en-Provence

9h ja 750km hiljem saabume Aix´i. Sõit on olnud pingelisem, kui varem. Nimelt käib siin kohutav kihutamine, meie auto väsib nii mõnigi kord mägedes ja keeldub kihutamast 120km/h. Kõige häirivamad on rekkajuhid, kes ülbelt kahel rajal veerevad, jättes autojuhtidele tihti vaid kolmanda sõiduraja. Teeme 1h peatuse ühes söögikohas, kus on kõige ebameeldivam teenindus.

Ääretult tüütud on putkamaksud. Masinad ei aktsepteeri kodunt välja võetud uusi 5 euroseid. Lähen kergelt närvi, sest münte ei ole samuti piisavalt. Lõpuks sisestame masinasse juba 20 euroseid. Kogu see jaburus on kokkuvõttes tohutult kallis - kogu tee läheb meile maksma 66 eur. Lisaks muidugi bensiinikulu.Mulle hakkab aina enam meeldima kleeps auto esiaknal, mis andis võimaluse odavalt ja takistuseta sõita Slovakkias ja Austrias.

Sõidule lisavad väärtust vaated. Alpid ühel pool, Vahemeri teisel pool, mägedele ehitatud majad ja käänulised teed. Poisid hakkavad rannaplaane tegema.

Lõpuks oleme kohal. Siin veedame 12 päeva oma puhkusest. Täpsemalt siis meie puhkame ja E teeb tööd. Meie korter siin on fantastiline. Olen väga väga rahul. Mitu kuud tagasi veetsin arvuti taga liiga palju aega, et leida mugavat ja stiilset prantsuse elamist. See on just see, mis olema peab! Otse loomulikult on siin prantsusepärast kerget räpakust - juuksekarvad maas, tolm treppidel. Ei ole liigselt vaevatud end koristamisega. Mulle meeldib. Tolmuimejaga saab teha imesid ja käed on meil otsas.

Poed on loomulikult juba suletud. Õnneks on 2 maja edasi väike poeke, kust ostame hirmkalli hinnaga õhtusöögimaterjali. Poe omanik, noor mees, räägib head inglise keelt. Vabandab ise ette-taha oma viletsa keeleoskuse pärast ja laidab end, et ei pannud koolis suuremat rõhku õppimisele. Siiski löövad ta silmad särama, kuuldes sõna "Eesti" ja kiirelt vuristab ta ette palju infot Baltimaade kohta. Tundub, et tegelikult ei ole tegu sugugi rumala mehega. Ise on mees pärit Marseille´st ja loomulikult soovitab ta meil tungivalt paar päeva seal veeta. Lahkudes surub ta väikesele M-le kätte kummikommi paki ja kinnitab E-le, et baquette on Aix´i saabumise puhul kingituseks.

Sööme pastat, saia ja laseme õhtusel tuulel suurest aknast enda peale puhuda. Keegi naerab akna taga ja üksikud autod sõidavad mööda kitsast tänavat. Homme pakime kohvrid lahti, aga täna laseme ajal minna.

Veneetsia

7h ja 700km hiljem jõudsime Veneetsiasse. Täpsemalt küll Mestre linnaossa, mis on umbes 10min rongisõidu kaugusel Veneetsia vanalinnast.

Meie koduks on hubane perehotell Casa Villa Gardenia. Maja perenaine on äärmiselt sümpaatne. Räägib head inglise keelt ja kohe õhtul andis meile linna kaardi juhistega kuhu, miks ja millal. See oli meile suureks abiks, kuna jätsin koju oma läbitöötatud teejuhi Veneetsia kohta.

Otse loomulikult on Veneetsia lihtsalt võrratu. Kes käinud, see teab. Kes mitte, see peab ise kogema.

Õhtul kondame mööda hämaraid tänavaid ja naudime kohalikku melu. Leiame mõnusa kohviku, kus tellime pastat, pitsat ja liha ning libistame itaaliakeelses häälesuminas valget veini.

Mustad mehed suudavad koduteel poistele pähe määrida väreleva tulega vidina. M ütleb, et see pole mingi tavaline vidin. "Vaata, mida see teeb" ja lennutab asjanduse taeva poole.

Hommikusöök Villa Gardenias on täiesti ok. Kõige rohkem meeldib mulle hiigelsuur kannutäis itaalia kohvi kuuma piimaga. Väljas paistab päike ja maja perenaine kinnitab, et tõotab tulla mõõdukalt soe. Haarame kaasa kampsunid, kuid neid meil täna vaja ei lähe. Linnas on soe. Ma ahmin endasse kõike, mida sel linnal on pakkuda. Kanalid, sillad, gondlid, rõdud, huvitavad majad - Veneetsial on pakkuda midagi igale maitsele. 

M käib peale, et leiaksime kiriku, kus saaks vanaisale küünla süüdata ja head tervist soovida. Leiame Püha Lucia kiriku. Tuleb välja, et Lucia on silmade (silmahaiguste parandaja) kaitsepühak. Poistel meenub, et kahel lemmikloomal on silmad haiged. Süütame küünla loomadele ja mõtleme ka vanaisa peale. Väike M keeldub kirikust lahkumast. Istub tardunult ja vaatab kiriku altarit. Talle meeldib siin.

Jõudes Püha Markuse väljakule, üritavad poisid tuvisid meelitada. Mulle ei tundu see väga hügieeniline, kuid ilmselgelt saab pisikuid ka niisama linnas ringi jalutades. Seega lasen lindudel poiste kätele lennata ja teen pilti. 

Liigume edasi ja haarame 4x7 eur eest piletid veebussile. Kes linnas lasteta, nendele võib soovitada 24h pileteid, millega saab piiramatul arvul kordi sõita veebussidega. Hind 20 eur. Need sõidavad ka ümbritsevatele saartele nagu Murano ja Burano. 

Meie avastame linna omas rahulikus tempos. Seega sobib meile n.ö ühe otsa pilet. Siiski saab praamiga nr 2 teha linnale tiiru peale. Sõidu kestus 1h. Väga mõnus.

Väljume paar peatust enne Püha Markuse väljakut ning kulgeme omas rahulikus tempos mööda vaikseid tänavaid. Oleme eemal peatänavast ja keskusest. Siin on rohkem kohalikke ja hoopis teistmoodi hingamine.

Leiame vaikse restorani ja veedame mõnusalt aega. Väike M jookseb koos kohalike lastega ja püüab seebimulle. Päike paistab ja kirikukellad löövad. Päev hakkab õhtusse jõudma. 

Kõnnime tagasi kodu poole. Meie Veneetsia on selleks korraks lõppenud. Loodan, et poisid mäletavad sellest imelisest linnast rohkem, kui tuvisid. Ja kui mitte, siis eks ole seegi väärtus omaette.

Bratislava

K ja M valmistavad muffineid, väike M istub laua all ja mängib kassiga, H loeb väljas kiigel raamatut. Selline hea ja kodune olemine.Oleme sugulaste juures Bratislavas.

Slovakkia pealinn sai nime Bratislava 1919.a. Sinnamaani tunti linna saksapärase nime all Pressburg. Olles osake suurest Habsburgi Monarhia territooriumist, oli linn 1536-1783 Ungari Kuningriigi pealinn, kus elasid mitmed Ungari, Slovakkia ja Saksamaa ajaloolised isikud.

Eile käisime vanalinnas. Külastasime Raekoda ja selles asuvat linnamuuseumi, kus tutvusime linna ajalooga. A on võrratu giid. Temaga oli muuseumis väga põnev!

Kahjuks sadas terve päev. Tegime ka kiire linnatuuri, kuid ebamugavalt märjad jalad ajasid meid üsna pea koju tagasi. Kes oskas arvata, et juuni algul on väljas 11 soojakraadi ja paduvihm?! Igaljuhul Eestis on hetkel soe ja mul on hea meel, et ema-isa saavad end päikese käes soojendada.

Külma aitas edukalt tõrjuda pereisa U pakutud maitsev vein. Õhtu kulges vaikselt oma rada. Sai palju naerda, head rahvuslikku oasuppi süüa ja maailma asju arutada.

//Vahemärkus: poisid võtsid eile autost padja ja uppusid nostalgiasse. Nimelt pidavat padjal olema nii hea vanaema lõhn.//

Hommikuks olid plaanid tehtud. Parndorfi Outlet-linn ootas meid. Kuna täna on ülemaailmne kleidikandmise päev, väljusin oma sinises kleidis ja kingades.

Üldsegi mitte väga pika śopingu tulemusena saime väga hea hinnaga kaupa Pierre Cardin´i, Triumph´i ja Le Creuset´i poodidest. Tasus minna.

Kuna õhtul ootasid Viini Kontserdimaja piletid, kiirustasime koju riideid vahetama. Väikese segaduse tulemusena otsustasin jääda "lapsevalvesse" ehk siis nautida muffineid ja raamatut.

Lapsed mängivad õues pinksi ja on kerges naerukoomas. Päike paistab ja tuju on hea. Mingil hetkel on nad müstilisel kombel kadunud ja minu kontrolltuur tuvastab, et kõik kolm magavad sügavat und. Mina koos H-ga oleme selleks ajaks vaadanud 3 kahtlase väärtusega filmi. Üks õudsem, kui teine. Üks nõmedam, kui teine. Ma ei ole ammu nii palju naernud. 

Saabuvad rahulolevad kontserdilised. EFK, Marc Mikowski dirigendina ja tema koor on andnud kaks vapustavat kontserti. Seda kajastab isegi New York Times. EFK on end taaskord tõestanud maailmatasemel koorina. Mul on nii uhke tunne. 

Homme stardime Veneetsia poole. 

Suured tänud perekond K-le nende imetoredate päevade eest!